May 16, 2016

Vanus pole määrav faktor


15. oktoobril, 2017. aastal, toimuvad teatavasti KOV volikogu valimised ning aina enam kasvab nende inimeste arv, minu suhtlusringkonnas, kes kavatsevad kandideerida. Enamik neist on aga üpriski noored, jäädes 20 kuni 25 vanusegruppi. Nagu neil, on ka minul selline plaan paika seatud, kuid nagu poliitilisel maastikul tavaks – alati on midagi, mis kellelegi ei meeldi ning mida üritatakse maha teha. Mis on see „midagi“ antud kontekstis?
            Hiljutises vestluses tuttavaga tuli välja arvamus, et niivõrd noortel inimestel ei ole asja ei volikogudesse ega poliitikasse. Näitena toodi kohe Eesti Vabariigi peaminister, kelle vanus on vikipeedias välja toodud (kui see kedagi huvitama peaks), kes väidetavalt ei saa oma tööülesannetega päris hästi hakkama. Otseloomulikult on igaühel õigus oma arvamusele, kuid tugevad arvamused on need, mille taga seisavad tugevad ning põhjalikud argumendid. Uurides miks peaminister vestluskaaslase arvates tööülesannetega hakkama ei saa, tuli lühike vastus: „Ta on ju nii noor, kogenematu. Mida ta üldse teha oskab?“ Sellise vastuse peale tõusid nii kulmud kui ka suunurgad. Meelde tuli kohe ajaloo tund, kus õppisime sotsialismileeri lagunemise põhjuseid ning jäi hästi meelde, et Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteisse kuulunud liikmete ametiaeg oli tähtajatu ehk sama hästi olid nende hauakivid parteisaali kinnitatud. Puudus pealekasv ning uued mõtted, tammuti ühe koha peal.
            Eesti poliitikute vanused on minu meelest seinast seina. On neid, kes olid taasiseseisvumise ajal juba küpses vanuses, kuid tegutsevad endiselt aktiivselt  ning on neid, kes vaid mõni aeg enne seda ilmale tulid. Kõik teevad oma tööd ning üritavad oma panust anda. Kes rohkem, kes vähem, kes õigetel põhjustel ning kes mitte. See on iga inimese enda otsus, kuid leian, et panused ning otsused ei tulene vanusest. Eelnevalt tõin välja, et oman tuttavaid, kes kavatsevad järgmine aasta kandideerida ehk saab järeldada, et nad on poliitikast ning riigis toimuvast huvitatud. Samas kuulub tuttavate sekka ääretult palju ka neid, kes ei huvitu ning seda ühel lihtsalt põhjusel – Eesti poliitika on nende arvates üks suur naljanumber ja seebiooper. Kurb asjaolu on aga see, et olen seda kuulnud just sellelt vanusegrupilt, mis sai äsja õiguse KOV valimistel valida. Kujutame nüüd ette seda pilti, kus vanemad inimesed leiavad, et noored peaksid ootama enne, kui poliitikaga end seovad ja paljud noored vanuses 16-19 ei taha poliitikast midagi kuuldagi. Selline pilt sarnaneks gif’iga, kus inimene sammub koha peal.
            Maailm on tänapäeval pidevas muutuses ning nende muutustega peavad ka inimesed kaasas käima. Ikka ja alati tuleb välja, et just noored on need, kes suudavad kõige paremini muutustega kaasas käia ning nendega kohaneda. Mis veel parem, noored on need, kes nendele muutustele aluse panevad. Kogu aeg üritatakse leida erinevaid viise, kuidas midagi enda ümber muuta, olgu siis kas asjade lihtsustamine (moderne inimene ajab taga siiski mugavust) või millegi parandamine ja nii edasi. Ei saa väita, et vanem generatsioon seda ei suuda. Vastupidi, leidub neid, kes numbri poolest on ehk vanemad, kui mõni, kuid nende sisemine noorus tungib iga päev välja. Sellepärast ei saa minu meelest vanusele ka raame panna. Enamikes kohtades on välja kirjutatud, et noor on neljateistkümne kuni kahekümne kuue aastane isik, kuid minu meelest on inimene noor, kui ta end ise niimoodi tunneb. Seda arvestades jõuan oma viimase ning lõpliku arvamuseni.
            Milline on minu meelest see ideaalne vanusegrupp, mis poliitikast osa peaks võtma või milline see poliitiline maastik välja näeks? Hästi hakkama saav ning arenev inimene on balanseeritud ning suurepäraselt toimiv poliitika saavutatakse ka siis, kui selles on kõik balansis. Edasi jõudval poliitikal on muidugi mitu tahku. Organisatsioon, kus noored (mitte vaid vanuse poolest, vaid näiteks uus liige) toovad uusi mõtteid ning vanemad (samuti mitte keskenduda vaid vanusele) jagavad oma kogemuste põhjal näpunäiteid, on äärmiselt edukas. Kui inimesed, kes valima lähevad, mõtleksid samamoodi, suudaks me saavutada ehk ka hästi toimiva riigi. Milles seisneb siis mõte? Esiteks, et noortele, kes nüüdsest valida saavad, tuleks selgeks teha, et kui nemad annavad hääletades oma panuse, siis on suur võimalus, et tulevikus on riigis asjad teistmoodi. Me ei saa garanteerida, et kõik, mis on tulemas, on kindlasti kordades parem. Kindlasti mitte, kuid vähemalt nad on saanud oma panuse anda. Teiseks, vanemale generatsioonile tuleks selgeks teha, et vanus pole alati määrav faktor. Kogemused aga on, kuid nende kogumiseks tuleb kuskilt alustada. Enam-jaolt nullist.
            Leian, et aina rohkem tuleks noori julgustada, et nad poliitikast osa võtaksid, äratada neis huvi riigis toimuva vastu. Selleks on aga vaja juba kogenud inimeste, asjatundjate, abi, kes vähem kogenumaid suunaksid ning neile näpunäiteid jagaksid. Niimoodi kasvataksime ka julgust ning usun, et tulevikus oleks selle võrra rohkem inimesi, kes on motiveeritud tegutsema Eestimaa hüvanguks.  

Sigrid Sikk
Jõhvi Gümnaasium
Ida-Virumaa Noortekogu liige